Kleit ei ole kollane ja kindlasti ka mitte lühikene aga mulle seostus see miskipärast hetkel. Õmblesin endale üks öö kleidi. Vahtisin telekat ja tundsin end kasutuna. Meenus, et mul on miski vana kardin kuskil ja mul oli sellest plaan kleit teha. Mõeldud-tehtud... Tõstsin oma õmblusmasina jälle paika ja hakkasin aga vuristama. Ilma ühegi lõike ja kõige muuta. Oke-okei, nööpnõelu ma sel korral kasutasin, mis on isegi tubli saavutus. Ma olen nimelt nii laisk õmbleja, et ei viitsi pikalt jännata. Lihtsalt nii kärsitus, et jube. Juba põhikooli käsitöötundides oli õpetajatel raskusi mulle lõigete vajalikkuse selgitamisega. Nii mõnegi asja olen nässu keeranud aga ikkagi ei viitsi põhjalikult seda teha. Ema ikka naerab minu õmblemisi aga ma ei jäta jonni kui miskit pähe võtan.
Ülemise osa ma joonistasin ühe t-särgi järgi ja alumise osaga polnud miskit keerulist. Need kaunistused varrukate küljes on mul kaua meeles mõlkunud ja nüüd siis tegin sellele kleidile taolised.
Mina olen oma kleidi üle väga uhke. See pole mul küll esimene tehtu aga siiski kõige normaalsemalt välja kukkunud küll.
Kahjuks ma eestvaates normaalselt pilti ei saanud aga ma lisan selle must-do listi!
No comments:
Post a Comment